Elektrienergia ülekandmine toimub peamiselt kahel viisil: maa-aluste kaablite ja õhuliinide kaudu. Mõlemat meetodit kasutatakse energia tarnimiseks pikkade vahemaade taha, viies elektritootmise allikatest tarbijateni. Igal meetodil on oma eelised, puudused ja kasutusjuhtumid, mis sõltuvad piirkonnast, kliimatingimustest ja muudest tehnilistest nõuetest.
Elektrienergia edastamine toimub õhuliinide kaudu, kasutades juhtmeid, mis on riputatud kõrgepinge mastidele. Seda meetodit kasutatakse laialdaselt selle lihtsuse, suhteliselt madalate kulude ja hooldusvõimaluste tõttu.
Õhuliinide põhikomponendid:
Juhtmed: Tavaliselt kasutatakse katmata alumiinium- või vaskjuhtmeid, kuna need materjalid on suurepärased elektrijuhid, mis tagavad minimaalset takistust voolu läbimisel.
Alumiiniumjuhtmed: Alumiiniumi kasutatakse sagedamini selle kerge kaalu ja hea elektrijuhtivuse tõttu, kuigi vask võib olla kasutusel teatud kõrgekvaliteedilistes elektriliinides.
Katmata juhtmed: Kuna õhuliinide juhtmed on vabas õhus, pole isolatsiooni vaja – ümbritsev õhk toimib loodusliku isolaatorina.
Mastid: Kasutatakse erineva kõrgusega masti, mis tõstavad juhtmeid maapinnast ja tagavad, et need jäävad inimestele ja sõidukitele kättesaamatuks. Mastid võivad olla valmistatud puidust, terasest või betoonist.
Isolaatorid: Isolaatorid kaitsevad juhtmeid mastide ja keskkonnamõjude eest, et vool ei kaoks maapinna kontaktide tõttu.
Õhuliinide eelised:
Kulu: Õhuliinide rajamine on odavam kui maakaablite puhul, eriti pikkade vahemaade puhul.
Hooldus: Õhuliinidele on hõlpsasti ligipääsetav hoolduseks ja remondiks. Rikkeid saab kiiresti tuvastada ja kõrvaldada.
Tõhusus: Elektrienergia edastamine õhuliinide kaudu on efektiivne suurte vahemaade puhul, eriti kõrge pinge korral.
Õhuliinide puudused:
Keskkonnamõju: Õhuliinid on haavatavad loodusnähtuste, näiteks tormide, lume ja tugeva tuule suhtes, mis võivad kahjustada liine või põhjustada õnnetusi.
Esteetika: Õhuliinid võivad visuaalselt häirida maastikku, seega on linnades või kaunites looduskohtades eelistatav elektrienergiat edastada maa all.
Elektromagnetiline kiirgus: Õhuliinid tekitavad elektromagnetvälju, mis võivad mõjutada tervist või häirida elektriseadmete tööd.
Elektrienergia edastamine maa all
Elektrienergia edastamine maa all toimub kaablite kaudu, mis on paigutatud maa alla. Seda meetodit kasutatakse sagedamini linnapiirkondades või kohtades, kus õhuliinid oleksid ebamugavad või sobimatud.
Maakaablite põhikomponendid:
Kaablid: Maakaablid on isoleeritud spetsiaalsete materjalidega, tavaliselt ristsidestatud polüetüleeniga (XLPE) või PVC-ga, mis kaitsevad kaableid niiskuse, kuumuse, korrosiooni ja mehaaniliste kahjustuste eest.
Vase- või alumiiniumjuhtmed: Nagu õhuliinides, kasutatakse vaske või alumiiniumi nende juhtivusomaduste tõttu.
Isolatsioon: Kaablid on hoolikalt isoleeritud mitme isolatsioonikihi abil, et kaitsta niiskuse, mehaaniliste kahjustuste ja elektrilekke eest.
Kaitsekatted: Mõnes piirkonnas kasutatakse soomustatud kaableid, millel on metallist kihid, et kaitsta kaableid mehaaniliste kahjustuste eest, eriti kui kaablid on maetud sügavale.
Maakaablite eelised:
Kaitse keskkonnamõjude eest: Maakaablid on kaitstud tormide, tuule, jää ja muude looduslike tingimuste eest, seetõttu esineb vähem rikkeid.
Esteetika: Maa-alused liinid on nähtamatud, seega ei häiri nad maastikku ega linna vaadet.
Turvalisus: Kaablid on paremini kaitstud inimeste või loomade kokkupuute eest, mis vähendab õnnetuste ohtu.
Maakaablite puudused:
Kulu: Maakaablite paigaldamine on kallim, kuna nõuab palju kaevetöid, spetsiaalset isolatsiooni ja paigaldustehnikat.
Hooldus ja remont: Rikkekoha tuvastamine ja kõrvaldamine maaliinidel on keerulisem ja kulukam, kuna juurdepääs kahjustatud kaablile nõuab kaevetöid.
Jahutus: Maakaablitel puudub loomulik õhkjahutus, mistõttu võib tekkida ülekuumenemine, eriti suure võimsusega süsteemides.
Õhuliinide ja maakaablite võrdlus:
Kasutusjuhud:
Õhuliinid on populaarseim lahendus maapiirkondades ja metsades või seal, kus elektriülekanne toimub suurte vahemaade taga asustamata piirkondades.
Maakaableid kasutatakse sagedamini linnakeskustes, tööstuspiirkondades või tundlikel keskkonnaaladel, kus õhuliinid oleksid esteetika või ruumipiirangute tõttu sobimatud.
Nii õhuliinid kui ka maakaablid on elektrienergia edastamisel olulised ja nende valik sõltub konkreetse piirkonna ja tehnilistest nõuetest.
